Parvoviirus koertel

Mis on koerte parvoviirus?

Koerte parvoviirus on väga nakkav ja seda põhjustab väliskeskkonnas leiduv äärmiselt resistentne viirus. See põhjustab tugevat gastroenteriiti ja sageli komplikatsioone veritsuse näol.

Kui emane koer nakatub tiinuse ajal, mõjutab viirus loodete arengut. Viirus ei saa iseseisvalt paljuneda ning peab seetõttu paljunema teiste rakkude abil. Noortel kutsikatel koloniseerib koerte parvoviirus seedetrakti rakke, sest nad uuendavad end kiirelt.

Koerte parvoviirus võib olla surmav ja see on haigus, mis mõjutab jätkuvalt kutsikate populatsiooni.

Millised on koerte parvoviiruse sümptomid?

Koera parvoviirusega nakatunud kutsikal või koeral võivad olla erinevad haiguse sümptomid. Peaksite alati otsima järgmist: or Sümptomid, millele on vaja tähelepanu pöörata:

• Palavik
• Loidus
• Kõhulahtisus (võimalik, et verine)
• Oksendamine
• Dehüdratsioon or Veetustumine
• Tõsine kaalulangus

Mis põhjustab koerte parvoviirust?

Koer, kes on nakatunud koerte parvoviirusega, heidab suure osa sellest koos väljaheitega. Täpsemalt võib 1 g väljaheidet sisaldada kuni 1 miljon nakkuslikku annust – see on piisav, et nakatada 1 miljon looma katsetingimustes.

Seda võib edasi kanda iga inimene, loom või ese, kes nakatunud looma väljaheidetega kokku puutub.

Haigust ise on äärmiselt raske väliskeskkonnast eemaldada, nagu kennelid või kutsikate kasvatajad. Teatud tingimustel võib see jääda nakkusohtlikuks mitmeks kuuks kuni isegi kauemaks kui aasta.

Kas minu kutsikat saab vaktsineerida koerte parvoviiruse vastu?

Koerte parvoviirust on võimalik vaktsineerimisega vältida, seega on väga oluline, et teie kutsikas saab õiges vanuses vajalikud süstid.

Vaktsineerimised on kõige tõhusamad siis, kui need tehakse kindlatel aegadel ning ei unustata ka kordussüste. Kutsikate vaktsineerimisprogrammiga alustatakse tavaliselt 6-8 nädala vanuses, parvoviiruse vastu vaktsineeritakse seitsme kuni üheksa nädala vanuselt.

Kuidas ma tean, kas minu kutsikas vajab vaktsiini?

Mõned vaktsiinid on kohustuslikud, samas kui teised on soovitatavad, sõltuvalt riskidest, mis on seotud kutsika elustiili ja keskkonnaga. Koerte parvoviiruse vastu vaktsineerimine on kohustuslik, nii et teie kutsikale tehakse süst vastavalt kokkulepitud plaanile. Teie kutsikat ei tohi sotsialiseerida teiste koertega enne, kui viimasest vaktsineerimisest on möödunud vähemalt kaks nädalat.

Kas vaktsineerimine kaitseb koera parvoviiruse vastu?

Viirused muteeruvad. Mõned muutuvad palju, mõned mõõdukalt ja mõned pea üldse mitte.

Koerte parvoviirus on stabiilne, mis tähendab, et vaktsiin on alati sama ja seda ei ole vaja muuta.

See on küll alates selle esmaavastamisest 1970. aastatel muutunud, kuid vaid vähesel määral ja ainult viiruse pinnal (kus tegutseb immuunsüsteem, näiteks antikehad). See ei mõjuta vaktsineerimise pakutavat kaitset ning looma vaktsineerimine kaitseb viiruse kõigi mutatsioonide vastu.

Kuidas saab veel vältida kutsika kokkupuudet parvoviirusega?

Koerte parvoviirus on välistingimustes väga vastupidav. Aretuskoht on viiruse levimise suures ohus, mis tähendab, et esialgne vaktsineerimine tuleks teha enne koera aretuskohast eemaldamist. See aitab vältida koerte parvoviiruse levikut pesakonna sees.

Sama kehtib kennelite kohta, kus ühes ja samas keskkonnas viibivad paljud koerad. Võimalike puhangute vastu võitlemiseks rakendatakse kennelites rangeid sanitaarmeetmeid:

• hoone õige projekteerimine, sealhulgas:
• ühesuunalise voo põhimõtte rakendamine – see tähendab, et kõige suurema riskiga loomade sektori ja madalaima riskiga loomade sektori vahel toimib ühesuunaline ringlus;
• kenneli materjalid on vastupidavad, mitteläbilaskvad (põrandad libisemiskindlad), siledad, isoleerivad, kergesti lahtivõetavad ja puhtad;
• sektoriteks jaotamine: eraldi ruumid tiinuse, karantiini ja arstiabi jaoks.

Samuti peaks olemas olema piisav puhastus- ja desinfitseerimiseeskiri.

Mida teha, kui tundub, et kutsikas on nakatunud?

Kui kutsikal esineb koerte parvoviiruse sümptomeid, peaksite kohe loomaarsti poole pöörduma. Loomaarst teeb nakatumise tuvastamiseks mitmeid füüsilisi kontrolle, biokeemilisi teste ja uriinianalüüse ning soovitab, mida edasi teha.

Ärge kartke enne kutsika äraviimist aretajalt küsida, kas aretuskohas kasutatakse ennetavaid meetmeid. Kui teil on parvoviiruse kohta küsimusi, rääkige loomaarstiga, kes annab nõu haiguse, selle ennetamise ja ravi kohta.